Restoranitest: Manna La Roosa uus elu

Ülevõlli sisekujundusega kohas ei peaks ka toitudesse liigse tõsidusega suhtuma, ometi ei suutnud ma päriselt leppida, et tournedos’e lisandiks olev foie gras oli koos vahukoorega (ja vist ka natukese apelsinimahlaga) kreemiks muutunud ja täppidena taldrikule laiali tibatatud. Maitse oli mõnus, aga ilma kelneri kinnituseta poleks ma osanud neid erkkollaseid kreemitäpikesi küll ihaldatud rasvamaksaga seostada. Kindel on see, et iga kord, kui tekib tahtmine peakokaga vaielda, on restoraniskäik korda läinud – maitsetes ei saagi üksmeelt olla, oleks ainult rohkem originaalse lähenemisega üllatavaid köögimeistreid.

Mida rohkem koka fantaasia õitseb, seda täpsemalt peaks road kirja panema. Menüüd lugedes tekib oma ettekujutus ja ka siis, kui ollakse uutele maitsetele avatud, tuleb kasuks, kui kirjapandul oleks tegelikkusega võimalikult palju ühist. 

Eelroogadest tegi ilma tuunikala ceviche – erkpunaseks marineeritud kalatükid särasid võidu krõbevärske spargliga. Ka pardisalat wakame’ga maitses suurepäraselt, mis sest, et täpselt sama wakame-salat figureerib nii mõnegi restorani menüüs. Mannaroosa oskas selle friteeritud riisilehe peal koos rohelise salati ja maitserikka pardifileega suurepäraselt välja mängida. 

Kitš ja foolium

Manna la Roosa sisekujundus pole oma esialgsest ülevõlli hoost midagi kaotanud, kitš särab fooliumiga võidu, lühtreid, kujusid ja kujukesi on kõik kohad täis. Tuulevarjulisele terrassile paistab mõnus pärastlõunane päike ja kui vähegi ilma, on see üks vanalinna mõnusamaid vaateplatvorme – inimeste vaatlemiseks muidugi. 

Suve hakul teevad mulle eriliselt head meelt lahjad veinijoogid. Manna la Roosas on neid päris mitu. Itaaliast ja Austriast siiamaile jõudnud leedrisiirupiga prosecco-jook spritz Hugo oli mõnusalt mündine ja karastav, jätkuks vaid kuuma ilma, et sellega end jahutamas käia. 

Pärast esimesi, eelmise aasta alguses tehtud külastusi hakkasin Manna la Roosast peaaegu et ringiga mööda käima – toonane teenindus ja toit jätsid pigem odava laadateatri kui restorani mulje (eks kulissidki andsid sellesse oma panuse). Nüüd on kulissid samad, kõik muu aga hoopis teisiti ja minust on saanud Roosamanna ustav sõber.